Valitsevad Eesti ja Soome Külgvankrite klassi meistrid Jaanus Saarmaa ja Sander Telve tegid wild cardina Internationale Sidecar Trophy finaaletapil Saksamaal kolm suurepärast võidusõitu. Vihmasõit võideti ülekaalukalt ja kaks võidusõitu finišeerusid eestlased sarja üldvõitjate järel teisena. Mõlemad võidusõitjad tunnistasid, et kergelt poodiumikohad ei tulnud, sest Jaanus pidi külgvankrit juhtima murtud ribiga ning korvi kallutas õlaoperatsioonist taastuv Sander. „Andsime endast 100%, see oli meie maksimum. Nii, kuidas oskasime ja suutsime, nii sõitsime.“
Kui kaks edukat soolosõitjat ostsid eelmise aasta kevadel külgvankri, ei osanud keegi nii kiiret ja kõrget lendu oodata. Eesti ning Balti MV Superstock 600 klassi meistritiitlite omanik Jaanus ei olnud kunagi külgvankri lenksus olnud ja Eesti ning Balti MV Superbike klassi poodiumimees Sander mitte kunagi korvi kallutanud. Masinaks valiti legendaarne LCR-Suzuki, millega Pekka Päivärinta 2008. aastal oma elu esimese MM-i meistritiitli võitis. Värskele korviekipaažile jagasid näpunäiteid suurte kogemustega endised tippsõitjad Tarmo Tempel ja Mairon Meius.
„Eelmisel kevadel mõtlesime, et proovime külgvankriga sõita. Lootsime, et päris viimaseks ikka ei jää. Esimesel võistlusel jätsime masina isegi koju, sest arvasime, et äkki oleme liiga aeglased,“ muhelesid Jaanus ja Sander. Üllatusena selgus, et tegelikult olid soolosõitjad külgvankriga päris kiired, sest juba esimesel hooajal võtsid nad Eesti meistritiitli ja kahe aasta jooksul ei ole andekas tandem Saarmaa-Telve alla poodiumi mitte ühtegi etappi sõitnud.
Suzuki Team Estonia ekipaaž oli esimest korda Oscherslebeni ringrajal ja festivali formaadis finaaletapp ei sisaldanud tavapäraseid treeningsessioone ega warm-up ringe. Jaanus ja Sander ei lasknud ennast vähesest kogemusest heidutada: “Vaatasime kodus videot ja nädalavahetuse jooksul palju ka teisi võidusõite, et kuidas kiiremad siin sõidavad. Meil on õppida veel palju, alustasime ju allest eelmisel aastal. Kohapeal oli väga palju kasu Tarmo Templi ja Petri Makkula õpetussõnadest, kes samuti olid etappi vaatama tulnud. Tarmo ja Petri elasid meie sõitudele südantsoojendavalt kaasa.“
Reedel oli võimalik teha üks sessioon rajaga tutvumiseks ja laupäeval toimusid kohe kvalifikatsioonid ning esimene võidusõit. Koos sõitsid kolm erinevat klassi. Jaanus ja Sander kohanesid uue rajaga kiiresti ja sõitsid laupäeval vihmamärjal rajal kvalifikatsioonis oma klassi F1 1000 kiireima aja. Tubli 2.01,4 andis eestlastele üldarvestuses kuuenda stardiruudu, mis jäi neile kõikide võidusõitude stardipositsiooniks.
Pühapäeval said eestlased harjutada sõitu Oscherslebeni kuival rajal, kus toimus kaks 9-ringilist võidusõitu. Kuigi Jaanus pidi hommikusel võidusõidul trajektoori ja käike õppima ning Sander selle raja väga nõudlikku korvitööd, suutsid nad üldarvestuse liidrite Roscher-Burkardi (parim 1.37,1) järel võtta teise poodiumikoha. Eestlaste parim oli 1.40,8, kaotus liidritele 24,6 sekundit. Kolmandad olid Volland-Gubernath ajaga 1.42,2, keda edestati 13 sekundiga.
Sander: „Pühapäeval oli ikka päris huvitav minna kuivale rajale võidu sõitma. Olime ju peamiselt vihmaga seal sõitnud. Ainulaadne tunne, et mis nüüd siis saama hakkab, igasugune ettekujutus puudus. Ei olnud warm up sessiooni, mitte midagi, otse starti. Teadsin ainult, et nüüd tuleb sõita 20 sekundit ringi peale kiiremini, mis tundus päris jabur. Aga täpselt seda me ka tegime. Suurepärane kogemus. Väljakutse oli vägev, aga saime hästi hakkama.“
Pärastlõunaseks stardiks oli kuiva raja „treeningsessioon“ tehtud, pilt selgem ja käsi kindlam. Külgvankrite maailma uustulnukad Saarmaa-Telve näitasid Oscherslebenile oma „firmamärki“, minnes võistlust juhtima juba stardisirgel. Eestlased hoidsid liidrikohta pool võidusõitu, kuid pidid selle viiendal ringil loovutama kohalikule ekipaažile. Jaanus ja Sander finišeerusid oma klassis teisena, kaotades finišis 2025. aastal Internationale Sidecar Trophy meistriteks tulnud Roscher-Burkardile vaid 1,4 sekundiga! Eestlaste parim ringiaeg oli 1.38,8. Kolmandad olid Volland-Gubernath (parim 1.41,7), keda Suzuki tiim edestas 32 sekundiga.
Jaanus Saarmaa: „Iga ringiga oli kiirus parem. Saime võidu sõita, saime möödasõite teha, ringiga mahajääjad segasid lõpus päris palju kaarte. Rada tahtis õppimist, seal oli palju kohti, mida oli vaja mõlemal lihvida, et saaks asja paika. Mingid elemendid ei tulnud lõpuni välja nii, nagu oleksime tahtnud. Oli kohti, kus kaotasime sekundeid, oleks ainult mõned trennid seal enne teha saanud. Keskendusin maksimaalselt, kogu aeg mõtlesin, kuidas saaksime paremini. Arutasime, kuidas koostöö oleks parem, analüüsisime, kohe viisime muudatused sisse. Sander tegi korvis väga tubli ja visa tööd, õppis kiiresti, sai asjale pihta. Isegi kui väga raske on, ei anna Sander kunagi alla.“
Nädalavahetuse poodiumid ei tulnud kergelt, sest Jaanus murdis septembris Eesti MV finaaletapil soolotsikliga kukkudes ribi ja Sanderi parem käsi ei ole siiani taastunud suve alguses toimunud õlaoperatsioonist. Tagatipuks haigestus Jaanus nädalavahetusel ja läks pühapäeval starti juba päris halva enesetundega: „Andsime endast 100%, see oli meie maksimum. Nii, kuidas oskasime ja suutsime, nii sõitsime.“ Sander: „See oli ikka päris suur väljakutse. Suvine õlavigastus andis tunda, parem käsi ei ole operatsioonist veel taastunud ja see segas sõiduvõtteid, mis sellel rajal väga olulised olid. Aga andsin endast 100%, kõik mis oli, läks mängu.“
Mehaanikuna tuli Saksamaale appi Enn Lähker, kelle jaoks oli Eesti külgvankri tiimi tugev sõit samuti meeldejääv vaatepilt: „Vaatasin, kuidas tulevad esimeselt ringilt ja kas silmad petavad või ongi tõesti see kuldse ninaga masin kõige ees, seda pilti isegi ei uskunud ega oodanud. Väga tublid poisid!“ Ka ekipaaži mentor Tarmo Tempel oli Jaanuse ja Sanderi sõiduga rahul: „Oli ikka uhke vaadata, pikk rivi korve tuleb, number üheksa kõige ees! Vägev vaatepilt, selle oleks kohe video peale pidanud võtma... Ja vihmasõit oli lihtsalt suurepärane. Ei siin pole öelda muud, väga hästi tehtud, hea oli vaadata!“
„Väga mõnus tunne jäi sisse kogu üritusest. Üllatavalt palju oli meile pöidlahoidjaid: Eestist, Soomest, Saksamaalt... Nii palju autogramme ei ole me kunagi pidanud jagama. Üks kohalik jahimees tõi meile isegi omatehtud suitsuvorste ja kohalikku saia. Äge nädalavahetus oli!“, jäid Jaanus ja Sander oma Saksamaa sõiduga rahule.
Jääme huviga ootama, mis andekal ekipaažil veel varuks on! Palju õnne võitjatele ja edukat hooaega 2026!
Fotod: Doreen Müller-Uhlig, STE